Tootest enesest

Betoonist tasapind on üpris pretensioonikas valik, tegemist on 100%-lise disaintootega mis valmistatakse käsitööna konkreetsele projektile ja liinitootmist siin ei eksisteeri  pigem võib öelda, et kahte täpselt  samasugust tasapinda ei ole põhimõtteliselt olemas.

Üks mis on tähtis meeles pidada, et kindlasti ei ole betoon niinimetatud “odav” koopia graniit ega marmortasapindadele või muudele looduskivist tasapindadele. Temasse tuleb suhtuda kui täiesti eraldiseisvasse ja omanäolisesse materjali.

Siit tuleb välja ka see mille tõttu betoon on kõige ilmekam ja efektsem vaid  originaalkujul ja toonis. Jah kuigi betooni on võimalik toonida erinevate pigmentidega jääb tema struktuur siiski samaks ning toonituna ei pruugi tema aktsent interjööris esile tulla.

Betooni eesmärgiks on tuua siseruumidesse stiliseeritud tehnilist outlooki,  olles ehitusmaterjal mille kontseptsioon minevikus oli hoopis midagi muud on muudetud siseinterjööri mõistes tavapäratuks materjaliks.

Nagu eespool öeldud on betoon oma parimal kujul eksponeeritud originaaltoonis,  tema hallid varjundid harmoneeruvad ideaalselt metalli ja valgete toonidega, samas halli värvi “inertsus” lubab seda sobitada ka teistsuguste sisekujunduslike värvipalettidega.

Milline ta katsudes on?

Tasapind on sile, nii vesilihvimise¹ kui kuivlihvimise² tulemus on sile ühtlane pind, pinna siledus on võrdne poleeritud graniidile (temale asetatud paberile on kerge kirjutada – meilt on seda küsitud) tasapinna servad on täiskantis ja/või kergelt faasitud.

Katsumisel on tema pind meeldivalt jahe – kuid oluliselt soojem kui graniit või marmorpinnad. Helijuhtivus on betoonil “halb” ja tänu sellele toimib pind helisummutajana mistõttu  kööginõude, taldrikute,  klaaside  käsitlemine muutub oluliselt kõlatumaks.

Tasapinnad on rasked, tänu sellele praktiliselt puudub vibratsioon või tasapinna liikumine kasutamisel ta seisab paigal kui “naelutatud”.

Vesilihvimine¹ on meetod mille käigus eemaldatakse pinnalt küllaltki “paks” kiht 2-4 mm kiht mille eesmärk on tuua esile segus olevad kivid ( – liiv)  või muu dekoratiivne materjal (klaasimass) mille tulemuseks saavutatakse nn. terrazzo pinnakate. Kui eesmärk on esile tuua segus olevad liivaterad siis nimetatakse seda “Pipralihviks”.

Kuivlihvimine² on kivimaterjaliga töötlemine mille käigus eemaldatakse vaid õhuke pindmine kiht e. betooni “piim”, betooni piim on valge kristalliline kiht mis tekib betooni pinnale kivistumise käigus (<0,3 mm).

Kuivlihvimise käigus betooni originaalne pind avaneb kuid seejuures segus olevad liivaterad ei tule veel esile.

Struktuur

Kui  on eesmärgiks tuua välja betooni omapära siis siin on kaks peamist suunda, üks mis on  püüdlus  võimalikult homogeense  pinnatöötluse poole või siis taotluslikult  robustse ja tehnilise väljanägemise saavutamine.

Homogeensemad on tavaliselt töötasapinnad kuna nende kasutusotstarve nõuab siledat ja ühtlast pealispinda, teine lähenemine on erinevate seinakattepaneelide või ka kraanikausside osas kus tehniline robustsus loob omaette esteetilise väärtuse.

Tihti võib leida huvitava lahenduse neid stiile kombineerides.

Kuigi tootel  on oma läbiv joon, siiski nagu käsitöö puhul ikka on lõpptulemus alati väikese ning tihtipeale kordumatu varjundiga.

Määrdumine

Betoon on vedelikke imav materjal kuid seda omadust ei maksa üleliia karta, segus on vedelike liikuvust takistavaid lisandid mis ei lase vedelikke pinna sügavamatesse kihtidesse imbuda ning lisaks on toote pind impregneeritud erinevate vedelikke hülgava materjaliga, nendest on pikemalt juttu artiklis (Betooni pinna katmine ja pinnakatete valik).

Hea näitena on betoonpõrandad (osad töödeldud ja osad mitte) mis peavad taluma tavaliselt väga rasket kasutust (laod, garaažid) kuid  on siiski puhastatavad.